Räägi sellest kummitusest voodi kõrval ja maanteel, kõlab päris hirmsalt..
Mõned aastad tagasi vaevasid mind luupainajad. See tähendab, et ma ärkasin öösel üles ja sain silmad avada, aga mu keha oli justkui voodi külge naelutatud ja tuli ette, et tundsin, nagu tiriks keegi täie jõuga kuklast mu juukseid, nii et mu pea oli ebaloomulikus asendis, silmad pahupidi. Olen väga palju lugenud neil teemadel ning tean, et sellele kõigele on seletused leitud (keha magab, meel on ärkvel jms), aga kui seda kogeda, oled sa õudusest halvatud. Sa ei tunne ainult, nagu su keha oleks aheldatud, vaid kõik on teisiti. Tundsin end siis alati NII kurvana ja abituna, mind tabas justkui mingi ahastus, lein ja hirm korraga. Püüdsin karjuda, aga häält ei tulnud. Nii juhtus ühel sügisel korduvalt, kuni ma ei julenudki enam magama minna ja lõpuks hakkasin magama ainult tulega - mul võttis mitu aastat, enne kui julgesin uuesti üksinda pimedas magada, aga ütlen ausalt, et ma pigem jätan siiani tule põlema, kui kedagi kõrval pole. Igatahes, see öö, kui ma vaimu nägin, ärkasin ma jälle üles, ei saanud end liigutada, kuid toas võisin vabalt ringi vaadata. Tundsin jalgadel raskust (nagu keegi istuks voodi peale ja kogemata ka pisut su säärtele) ning kui ma selles suunas vaatasin, nägin tumedat kogu. Ma ei näinud ta nägu, aga ma teadsin, et ta irvitab. See oli kõige jubedam öö mu elus... Püüdsin talle öelda, et ta ära läheks, aga ta lihtsalt istus ja vahtis ning ma ei saanud midagi teha. Ühel hetkel ta kadus ja ma panin tule põlema. Kui ta oli istunud, oli ta ka tekki sikutanud ja ainus, mida ma peale täiesti tühja ja õõvastava vaikuse kuulsin, oli tekikärin. Olles tule põlema pannud, nägin, et tekk oli nurgast rebenenud. See on öö, mille pärast ma siiani tule põlema jätan. Ma ei tea, mis see oli ja kas see üldse oli, aga sellest piisas...
Maanteel sõitsime me ühel suveööl, kui oli hästi udune. Tean isegi, et väsimus, udu ja autotuled võivad viirastusi tekitada, aga järsku nägin ma, et keset maanteed inimest, meie ees, seljaga auto poole. Järgmisel hetkel kadus ta ära. Uskusin oma silmi, sest ta oli liiga reaalne, aga ta ei saanud olla päris, sest kui keegi oleks tegelikult rahulikus tempos nii lähedal meie ees kõndinud, oleks kokkupõrge olnud vältimatu.
Maanteel sõitsime me ühel suveööl, kui oli hästi udune. Tean isegi, et väsimus, udu ja autotuled võivad viirastusi tekitada, aga järsku nägin ma, et keset maanteed inimest, meie ees, seljaga auto poole. Järgmisel hetkel kadus ta ära. Uskusin oma silmi, sest ta oli liiga reaalne, aga ta ei saanud olla päris, sest kui keegi oleks tegelikult rahulikus tempos nii lähedal meie ees kõndinud, oleks kokkupõrge olnud vältimatu.
